Fototsoon näeb saalis välja täpselt nii, nagu plaanitud: taust on paigas, rekvisiidid laual, külalised naeravad. Järgmisel hommikul galeriid avades selgub aga, et pooled pildid on tumedad, teralised ja imeliku kollaka tooniga. Enamasti ei ole süüdi kaamera ega külalised, vaid valgus. Siin on lahti seletatud, miks nii läheb ja mida saab korraldaja juba enne ürituse algust ära teha.
Peosaali valgustus on tehtud meeleolu, mitte kaamera jaoks. Hämar ruum, üksikud soojad laelambid ja küünlad mõjuvad silmale hubaselt, sest inimsilm kohaneb pimedusega mõne minutiga. Kaamera seda ei tee – tema jaoks on hubane saal lihtsalt pime ruum.
Eesti talvistel üritustel läheb see vastuolu veel teravamaks. Pidu algab pimedas, akendest lisavalgust ei tule ja kogu ruumi valgus pärineb mõnest dekoratiivsest lambist. Kallis kaamera ei päästa: kui valgust ei ole, ei ole seda ka parimal objektiivil kuskilt võtta.
Vähese valguse korral on kaameral ainult kolm võimalust ja igaühel on oma hind:
Neid kompromisse teeb automaatika igal üritusel vaikselt ära ja keegi ei märka seda enne, kui pildid on tehtud. Ainus viis neid vältida on anda fototsoonile oma valgus, mis ei sõltu sellest, mida saalis parasjagu toimub.
Kõige sagedasem viga ei ole valguse puudumine, vaid selle suund. Laelambid ja saali prožektorid valgustavad inimest ülevalt alla. Nina alla, silmakoobastesse ja lõua alla langevad tumedad varjud, juuksed muutuvad heledaks ja nägu tumedaks. Isegi hästi valgustatud ruumis näeb nii tehtud portree välja väsinud.
Fototsooni valgus peab tulema peamiselt eest ja veidi ülaltpoolt, umbes seisva inimese silmade kõrguselt. Mida suurem ja hajutatum on valgusallikas, seda pehmem on tulemus: varjud muutuvad sujuvaks, nahk ühtlasemaks ja silmadesse tekivad väikesed peegeldused, mis annavad näole elu. Just sellepärast kasutatakse hajutiga LED-paneele ja softbokse, mitte paljast lampi.
Valguse vajadus sõltub ka sellest, mida täpselt jäädvustatakse. Fotopeegel pildistab püstises kaadris ja täies pikkuses, mis tähendab, et valgustada tuleb inimest peast jalatallani, mitte ainult õlgade kõrguselt. 360° videokaamera salvestab aegluubis ja aeglustatud video nõuab lühemat säriaega kui tavaline foto – seega vajab 360° platvorm ümbritsevat valgust tüüpiliselt kõige rohkem. Kui ruumis on pime, on just aeglustatud video see, mis esimesena teraliseks muutub.
Teine levinud probleem on värvitemperatuur. Hõõglambid, küünlad ja soojad dekoratiivtuled annavad kollaka valguse, LED-ribad, ekraanid ja värvilised efektprožektorid aga sinaka või lausa rohelise. Kaamera saab valge tasakaalu seada ainult ühe valguse järgi. Kui allikaid on mitu, läheb osa näost oranžiks ja osa rohekaks ning seda ei õnnestu ka järeltöötluses korralikult ära parandada.
Lahendus on lihtne: hoidke fototsoon värvilistest efektvalgustitest eemal ja laske fototsooni valgustada ühte tüüpi valgusel. Diskovalgus on tantsupõranda, mitte fotonurga jaoks.
Kui valgustada ainult inimest, jääb taust tumedaks ja kaotab oma mustri. Tavapärane fototsooni taust on umbes 1,5–2 meetrit lai ja 2,5 meetrit kõrge – see on suur pind, mis ei lähe iseenesest heledaks. Eriti puudutab see läikivaid ja litritaustu: litripaneelidest „elav taust“ (PicMe juures 150 € lisateenusena) elab täielikult sellest, et valgus sellelt tagasi peegeldub. Ilma valguseta on sätendav taust fotol lihtsalt hall kangas.
Praktikas tähendab see, et inimese valgustamiseks on üks allikas ja taustale võiks jääda veidi valgust eraldi. Kui tausta valgustada täpselt sama tugevalt kui inimest, kaob sügavus ära ja pilt muutub lamedaks – natuke vahet peab olema.
Enne tehnika kohaletoomist tasub fototsooni koht kokku leppida, sest seda hiljem ümber tõsta on tüütu. Kolm asja, mis valguse seisukohalt loevad:
Ruumivajadus ise on tagasihoidlik – fotoboks võtab enda alla umbes ühe ruutmeetri – aga valgustile ja külalistele peab ette jääma paar meetrit vaba põrandat.
Raske suits annab kaadrile sügavuse ja muudab valgusvihud nähtavaks, mistõttu see töötab fototsoonis väga hästi. Üle pingutada ei tasu: liiga tihe udu hajutab valguse laiali ja pilt muutub piimjaks ning kontrastituks. Parim tulemus tuleb siis, kui suitsu on parasjagu nii palju, et see põrandal voolab, aga inimest ei kata.
Teine asi, mida sageli ei märgata, on fototsooni taga olevad peeglid, klaasuksed ja lakitud pinnad. Need peegeldavad valguse otse kaamerasse tagasi ja fotole tekib hele laik. Enne tehnika ülespanekut tasub lihtsalt korraks tausta taha ja kõrvale vaadata.
Kui valgus on korras, kaob ära ka enamik muid kaebusi: pildid tulevad teravad, nahatoonid loomulikud ja taust nii, nagu see päriselt välja näeb. Hea alguspunkt on läbi mõelda, millist tehnikat üldse vaja läheb – selles aitab võrdlus fotoboksi, fotopeegli ja 360° videokaamera vahel. Hooajalisemaid näiteid leiab artiklitest jõulupeo fototsooni kohta ja sügisese ürituse kava ja valguse kohta.
Plaanite üritust ja soovite, et fotod tuleksid ka pimedas saalis korralikud? Kirjutage meile ja me paneme teie peopaiga järgi kokku sobiva fototsooni koos valgustusega – küsige pakkumist siit.
