Meeskonnaüritus muutub piinlikuks siis, kui inimesed pannakse tegema midagi, mida nad ise ei valinud. Kohustuslik ring, kus igaüks räägib endast, või mäng, mis eeldab füüsilist kontakti kolleegiga – nendest jäävad meelde valed asjad. Hea formaat annab inimestele tegevuse, mille kõrvalt saab omavahel rääkida, ja jätab valikuvabaduse. Allpool on kümme formaati, mis Eesti kollektiivides tööle hakkavad, ja praktiline pool: kuidas neist üritus kokku panna.
Kolm põhjust korduvad. Esiteks sundosalus: kui kõrvale jäämine on nähtav, tunneb vaiksem inimene end halvasti terve õhtu. Teiseks tühi aeg – seistakse klaasiga käes ja oodatakse, millal midagi juhtub. Kolmandaks vale tempo: hommikune koolitus ja õhtune pidu ühes päevas väsitavad ära, ja lõpuks ei jää meelde kumbki.
Lahendus ei ole rohkem programmi, vaid selgem ülesehitus. Üks tegevus, mis paneb inimesed liikuma, üks koht, kus saab rahulikult rääkida, ja üks punkt, mille juurde külalised ise lähevad. Ülejäänu tekib ise.
Tasub ka meeles pidada, et meeskonnaüritus ei pea lahendama juhtimisprobleeme. Kui kollektiivis on päris pinged, ei kao need ühisest õhtusöögist ega linnamängust – need lahendatakse mujal. Ürituse ülesanne on tagasihoidlikum ja täiesti piisav: anda inimestele võimalus üksteist väljaspool tööülesandeid näha.
Liikumine sobib siis, kui meeskond on suur või kui inimesed on päev otsa istunud. Oluline on, et tegevus ei nõuaks head füüsilist vormi ega spetsiaalset varustust – muidu jääb osa kollektiivist automaatselt kõrvale.
Kui inimesed töötavad kodust või eri linnades, on kohtumise väärtus juba kohalolek ise – programm võib olla kergem.
Vaadake kava üle tundide kaupa ja märkige ära kohad, kus ei toimu midagi konkreetset. Tavaliselt on neid kaks: saabumine ja söögijärgne tund.
Kõige levinum viga on jätta õhtu keskpaik sisustamata. Programm lõpeb, söök on söödud, aga koju veel ei minda – ja just siis vajub meeleolu. Selle vastu aitab punkt, mille juurde inimesed ise lähevad, ilma et keegi neid kutsuks.
Fototsoon täidab selle rolli kõige lihtsamalt. Fotoboks võtab enda alla umbes ühe ruutmeetri, taust on 1,5–2 m lai ja 2,5 m kõrge – see mahub ka väiksemasse ruumi. Külalised näevad end ekraanil, poseerivad koos ja saavad kohe prinditud foto, mille võtavad koju kaasa. Rekvisiidid aitavad neid, kes kaamera ees kohmetuvad. Millist formaati valida, oleme võrrelnud postituses Fotoboks, fotopeegel või 360°? Kuidas valida.
Teine kasulik detail on ühine tulemus, mis üritusest alles jääb. Foto, mille kõik said, ühine pilt kogu kollektiivist või lühike video – midagi, mida saab hiljem sisevõrgus või uue töötaja tervituskirjas kasutada. See maksab vähe, aga pikendab ürituse mõju kaugelt üle selle õhtu.
Paljud ettevõtted teevad sügisel ühe meeskonnaürituse ja detsembris jõulupeo. Need kaks ei pea olema sarnased – vastupidi, kontrast töötab. Kui sügisene üritus on tegevuslik ja päevane, võib detsembri oma olla rahulikum ja pidulikum. Jõulupeo teemad on kokku võetud postituses Jõulupeo teemad: 10 ideed, mis ei ole kulunud, ettevalmistuse sammud aga korraldaja kontrollnimekirjas.
Sügis on hooaja tihedaim periood ja detsembri reeded täituvad juba septembris-oktoobris. Formaat võib olla veel lahtine – kuupäev mitte. PicMe on kohalik Eesti meeskond, kes teenindab üritusi üle viie aasta ja töötab üle kogu Eesti: Tallinn, Tartu, Pärnu, Narva, Kohtla-Järve, Jõhvi, Viljandi ja Rakvere.
Kirjutage oma ürituse kuupäev, koht ja osalejate arv – soovitame sobiva lahenduse ja saadame hinnapakkumise. Küsi hinnapakkumist ja broneeri kuupäev.
Kui soovid üritusele fototsooni, mille juurde külalised ise kogunevad, vaata fotoboksi rent Tallinnas — hinnad algavad 250 eurost.
